Üks armas lugu Vladimer Megre raamatust "Eluenergia”


Elasid kord mees ja naine. Naist hüüti Jelenaks, mehe nimi oli Ivan.

Töölt koju jõudnud, istus mees teleri ette tugitooli ja hakkas ajalehte lugema. Tema naine Jelena valmistas õhtusööki. Naine andis mehele süüa ja porises, et see ei tee kodus midagi mõistlikku ja teenib vähe raha… Naise torisemine ärritas Ivani. Kuid mees ei vastanud naisele jämedusega, mõtles vaid omaette :” Ise on üks igavene räpakas ja lohakas, aga muudkui käsutab. Kui me abiellusime oli ta täiesti teistsugune - ilus ja õrn.”

Ükskord kui torisev naine nõudis, et Ivan prügi välja viiks, läks ta vastu tahtmist televiisori juurest eemalekistuna, õue. Tagasi tulles pöörudus ta maja ukse juures seisatades mõttes Jumala poole :

Jumaluke! Jumal küll! Milline ebaõnnestunud elu on mul välja kukkunud. Kas ma pean tõesti terve oma elu sellise toriseva naisega veetma? See pole elu, vaid lausa piin.

Ja korraga kostis Ivani kõrvu vaikne mallis Jumala hääl :

  • Ma võiksin sulle imekauni Jumalanna naiseks anda, aga kui naabrid näevad sinu saatuses äkilist muutust, võivad nad suurde hämmingusse sattuda. Teeme parem niimoodi: ma hakkan sinu naist tasapisi muutma, tasapisi temasse sisendama jumalanna hinge ja parandama ta välimust. Ainult sina pead meeles pidama, et kui tahad jumalannaga elada peaks ka sinu elu muutuma jumalanna vääriliseks.
  • Aitäh, Jumal! Iga mees võib oma elu Jumalanna pärast muuta. Ütle ainult: Millal sa hakkad minu naist muutma?
  • Veidi muudan teda juba praegu. Ja iga minutiga teen ma teda üha paremaks.

Ivan läks majja, istus tugitooli, haaras ajalehe ja lülitas televiisori uuesti sisse. Ainult ta ei saanud hästi lugeda ega ka filmi vaadata. Tal oli kange himu vaadata, kas tema naine on juba veidikene paremaks läinud.

Ta tõusis, avas köögiukse naaldus õlaga astu uksepiita ja hakkas tähelepanelikult oma naist uurima. Naine seisis tema poole seljaga, pestes nõusid.

Jelena tundis ja pöördus ukse poole. Nende pilgud kohtusid. Ivan jälgis naist ja mõtles :”Ei , minu naises ei toimu mingeid muutusi.”

Jelena, nähes mehe ebatavalist tähelepanu kohendas midagi mõistmata korraga oma juukseid ja puna tõusis ta palgeile, kui ta päris:

  • mis sa , Ivan, vaatad mind nõnda tähelepanelikult?

Mees ei teadnud mida öelda, ise hämmeldunud, tõi ta korraga kuuldavale:

  • kas aitan sul ehk nõusid pesta? Ma mõtlesin et …
  • Nõusid? Aitad nõusid pesta? - kordas imestunud naine vaikselt, võttes eest määrdunud põlle, - ma olen need juba ära pesnud.

„Näed siis, kuidas ta silme all muutub ,- mõtles Ivan - ta muutus korraga kaunimaks.”

Ja ta hakkas nõusid kuivatama.

Teisel päeval kiirustas Ivan pärast tööd kannatamatult koju. Oh, ta oleks tahtnud juba vaadata, kuidas aegamööda muudetakse jumalannaks tema tõrelemishimuline naine.

„Äkki on temas juba palju jumalannat? Aga mina pole endiselt muutunud. Igal juhul ma ostan lilli, et mitte jumalanna ees piinlikku olukorda sattuda.”

Ivan avas majaukse ja tardus hämmeldunult. Jelena seisis tema ees pühapäevakleidis, sellessamas, mille ta oli aasta tagasi ostnud. Korraliku soenguga ja juustes lehv. Mees oli hämmingus ja ulatas kohmetult lilled, saamata naiselt pilku.

Jelena võttis lilled ja ohkas kergelt, langetas õhetama lüües ripsmed.

„Ah, millised imelised ripsmed on jumalannal! Kui alandlik on nende loomus! Milline ebatavaline sisemine ja väline kaunidus!”

Nüüd ohkas omakorda Ivan, nähes serviisinõudega kaetud lauda ja kahte põlevat küünalt ning kahte pokaali ja jumalike lõhnadega peibutavat toitu.

Kui ta laua taga istus, istus ka Jelena tema vastu, kuid hüppas korraga püsti, öeldes:

-andesta, unustasin televiisori sinu jaoks sisse lülitada, aga siin on värsked ajalehed, mis ma sinu jaoks tõin.

- pole tarvis televiisorit ja ma ei tahaks ka ajalehti lugeda, neis on kõik üks ja sama, - vastas Ivan siiralt, - sa parem räägi - kuidas sa tahaksid homset laupäeva veeta.

Täiesti jahmunud Jelena küsis:

-aga sina?

- ostsin juhuslikult meie jaoks kaks piletit. Aga päeval ehk sa oleksid nõus minema poodidesse. Kuna meil tuleb teatrisse minna, siis on tarvis alul minna poodi ja osta sulle teatri jaoks vääriline kleit.

Ivan oleks peaaegu välja lobisenud salajased sõnad : „Jumalannale vääriline kleit”, ta kohmetus, vaatas oma naist ja ohkas jälle. Tema vastas laua taga istus jumalanna. Tema nägu säras õnnest ja silmad sädelesid. Tagasihoitud naeratus oli veidi küsiv.

„oo jumal, kui ilusad on ikka jumalannad! Aga kui ta iga päevaga üha paremaks muutub, kas suudan siis mina jumala vääriline olla? - mõtles Ivan ja korraga tabas teda välguna mõte : pean suutma! Suutma, kuni jumalanna on mu kõrval. Peaksin teda paluma, et ta mulle lapse sünnitaks. Minu ja imelise jumalanna lapse.”

  • millest sa mõtled, Ivan, või näen ma murelikkust sinu näol? - küsis Jelena mehelt.

Mees istus erutatult, teadmata, kuidas kõnelda sisimast soovist. Kas pole nali - paluda last jumalannalt? Sellist kingist Jumal talle ei lubanud. Ivan ei teadnud, kuidas oma soovist rääkida ja tõusis, laudlina sikutades pomises punetades:

-Ma ei tea… Kas nii saab…Kuid ma… tahtsin öelda…Hüva… Jah, ma tahan sinult last, imeilus jumalanna.

Jelena läks mehe juurde. Tema armastusega täidetud silmadest langes punastele põsele õnnepisar. Ta pani käe Ivani õlale tema kuum hingeõhk lausa kõrvetas.

„Ah, milline öö see oli! Oo, ja see hommik ! see päev! Oh, kui ilus on elu koos jumalannaga!” - mõtles Ivan teist lapselast jalutuskäiguks riidesse pannes.